Film kutsub vaataja kunstnik Epp Maria Kokamäe loodud maailma Sepamaa talus, mis on korraga maaliline ja muinasjutuline, samas täiesti päris, kus elu eemal linnakärast kulgeb looduse rütmis. Selles maailmas tegutsevad lisaks Epp Mariale tema kuldsete kätega abikaasa Jaak Arro ning nende lapsed – galerist ja keraamik Liisu Arro, armastatud kokaraamatute autor ja kohvikupidaja Anni Arro ning operaator ja fotograaf Johannes Arro koos oma perede ja koduloomadega. Kõik nad moodustavad justkui ühe värvika itaalia perekonna, kes on Tõstamaa mereäärsete kadakate vahele oma juured ajanud ning jagavad igaüks omal moel läbi oma loomingu ilu ja elurõõmu.

Filmi režissöör on Anu Aun, produtsent Maie Rosmann, operaatorid Heiko Sikka ja Johannes Arro, montaažirežissöör Mirjam Jegorov, helirežissöör Indrek Soe ning helilooja Mick Pedaja.

Sama loovmeeskonna varasemate tööde hulka kuuluvad filmid „Vetelkõndija“ ja “Eia jõulud Tondikakul.”

Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut / Estonian Film Institute, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Rahvusringhääling. Koostööpartnerid on Rahva Raamat, Schloss Fellin, Arro Porcelain ja Hooaeg x Anni Kohvik.

Päev enne jõule saab Veterinaaramet jahimehe poolt lastud metssealt positiivse A proovi tulemuse. Vanem ametnik saadab noorema, kogemusteta vetametniku vaatluse all olevasse külla asja uurima. Viimane, läbikukkumishirmus, hakkab aga kohe tegutsema. Noor vetametnik laseb valmis panna utiliseerimismasina ja hakkab kunagises kodukülas talupidamistes ringkäiku tegema. Kõige esimeses Kiuma külas ettejäävas talus elavad eakad ja lastetud Ants ja Minna. Paari jaoks on nende koduloomad kui puuduvate laste ja lähedaste aseaine. Pühade eel on vanakestele kohe ka sugulased kohustulikule küllakäigule tulemas. Tallu saabunud vetametnik pakub Antsule valiku – loomad utiliseerida lasta või kuni loomad pole veel haiged, need enda tarbeks lihaks teha. Suures hädas helistab Ants ukrainlasele Bratoslavile ja kutsub meest appi sigu tapma. Viimane on Ukrainast pärit loomaarst, kuid Euroopa Liidus tema paberid ei kehti ja mehel puudub tööluba. Bratoslav on külaelanike seas siiski tuntud loomaarstina ja väga osava ja kiire käega “tsuskajana” ehk seatapjana, kellele alati saab loota. Lisaks Antsu abipalvele, hakkab mehele järjest tulema kõnesid teisteltki külaelanikelt. Agar vetametnik, leides ühest talust enda jaoks kirjetele vastava tõendi katku olemasolust, märgistab ära nii selle talu kui ka kõik ümbruskaudsed talud kui katkukolded. Mees organiseerib linnast kohale põleti, milles loomi utiliseerida. Samal ajal saabuvad Antsule külla vennapojad naiste ja lastega. Sugulased saabusid iga-aastasele kohustuslikule pühadeaegsele külaskäigule. Eesmärk on ruttu kingid üle anda ja tagasi koju linna sõita. Kuid taluperemees Ants teeb teatavaks, mis olukorras ta oma loomadega on, ning nüüd on sugulaste abi tarvis sigade tapmisel.